Esileht Linnamäe artiklid Otepää püss on maailma vanim käsitulirelv

Otepää püss on maailma vanim käsitulirelv

Saada link Prindi

Otepää linnamäe mullapõu peidab endas ammuste aegade saladusi ja mitmeid väärtuslikke leide, millest osa on arheoloog Osvald Saadre juhatusel aastail 1950-1974 ka välja kaevatud. Kõige arvukamalt haruldasi esemeid sisaldas keskaegse kivilinnuse hävingukiht. Varemetesse jäi linnus ilmselt 14. sajandi lõpul Liivi ordu ja Tartu piiskopi vahelise sõja käigus.

 

1396. aasta teisel poolel seisid orduväed Otepää all. Nähtavasti õnnestus neil linnus põlema süüdata. Linnuse puitosad leegitsesid ilmselt nii ägedasti, et kokku varisesid isegi hoonete tellismüürid. Varingu alla jäi varandusi: linnuse kabeli hõbedast armulauariistad, hõbenaastude ja mägikristallitükkidega kaunistatud raamatud, uhked raudrüüd jne.

Nende küllaltki haruldaste leidude kõrval pälvivad aga erilist tähelepanu ühe esialgsel pilgul küllalt lihtsana näiva pronkstoru tükid. Killukesed õnnestus servapidi kokku sobitada ja nii valmis enam kui kuuesaja aasta eest kasutusel olnud püssi rekonstruktsioon (joon. 1).

 

Otepää handgunJoonis 1: püssi rekonstruktsioon.

Algselt ulatus relva pikkus umbes 175 mm-ni ja tema rauaosa kaliibriks võis mõõta 18 mm, aga püssirohukambril oli see veidi suurem (joon. 2 - püssi pikilõige). Tagaosa laienevasse putke kinnitus omal ajal ilmselt umbes meetripikkune lihtne puuvars. Püssil on veel üks huvitav lisand. Valamisel oli ta alakülje keskossa jäetud õõnsus, kuhu käis spetsiaalne raudpulk ehk nn haak. Selle väljaulatuv ots paigutati müürinuka taha, et pehmendada laskmisel tekkivat tagasilööki.

Otepää handgunJoonis 2: püssi pikilõige.

Püssirohi ja kuul topiti suudmest sisse, seejärel puistati püssirohtu ka peal asuvasse süütekanalisse ja tuletukk oligi laskevalmis. Läitmiseks kasutati sel ajal veel hõõguvat raudpulka, tulelonti või juba isegi süütenööri. Laskmisel paiskusid nii rauasuudmest kui süütekanalist välja sädemed, leegid ja korralik suitsuprahvakas. Seepärast toetati tulistamisel vars ilmselt õla peale (joon. 3.). Sellist laskeasendit näeme ka mõnel 15. sajandist pärineval püssimehi kujutaval joonisel.

Otepää handgunJoonis 3: laskeasend püssist tulistamisel.



Millal paukusid esimesed püssid?

Esimesi algelisi tulirelvi katsetati juba 1320. aastatel Itaalias, Saksamaal, Inglismaal ja võib-olla veel mõnel pool mujalgi Lääne-Euroopas. Umbes 1326. aasta paiku kujutas inglise vaimulik Walter de Milimete oma käsikirja paaril joonisel pingile asetatud vaasikujulist eset, mille suudmest paistab välja nool. Kõrvulukustav pauk, tuleleegid, suits ja väljapaiskuv nool pidid ilmselt vastastele jätma mulje taevaste jõudude abiväest. Kirjalikes allikates nimetati neid vahel koguni kõuerelvadeks. Ent peagi valmisid ka suuremad tuletorud ehk suurtükid, millega põmmutati kivikuule.

Esimesi püsse hakati kirjalike allikate nappide vihjete põhjal valmistama kusagil 14. sajandi kolmandal veerandil, aga nende jooniseid pole tänaseni kahjuks säilinud. Maailma erinevates muuseumites leidub küll kokku umbes paarkümmend nii rauast sepistatud kui ka pronksist valatud üsna algelist püssi, aga valdav osa neist on saadud juhuleidudena ja seega väga raskesti dateeritavad. Tavaliselt paigutatakse nimetatud tulirelvi oletamisi 14. sajandi lõppu ­– 15. sajandi esimesse veerandisse. Täpsemalt dateeritute seas loeti seni kõige vanemaks Saksamaalt Tannenbergi linnuselt leitud pronkspüssi, mis jäi varemete alla kantsi hävimisel 1399. aastal. Meenutagem, et Otepää püss sattus rusude vahele kindlasti 1396. aasta teisel poolel ja on seega vähemalt kolm aastat vanem.

Kes oli see meister?

Otepää püssi valmistuspaika on väga raske kindlaks teha. Piiskopkonna keskus Tartu omas vägagi tihedaid sidemeid Lääne-Euroopa hansalinnadega. Lisaks oli sel ajal valitsenud piiskop Dietrich Damerow, kes organiseeris Liivi ordu vastast koalitsiooni, sõlminud sõjalise liidu Pommer-Stettini ja Mecklenburgi hertsogitega, Leedu suurvürst Vytautasega ning Tartusse saabus tema kutsel abiks isegi umbes viissada vitaalivenda, kes olid tuntud eelkõige Läänemerel seilavate mereröövlitena.

Otepää püssi impordivõimaluste kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka Eestis tegutsenud relvameistritele. Ühes keskaegses dokumendis võidi esimest korda tulirelva (ladinakeelse sõnaga pixis) märkida Tallinnas juba 1346. aastal. Võrreldes lähemate naabermaadega on tegemist üllatavalt varase teatega, tõenäoliselt vanimaga kogu Põhja-Euroopas.

1378. aastal ostis Tallinna raad linna kaitseks juba ühe väiksema suurtüki. 1381. aastal tegutses Tallinnas Johannes Schütten, 1386 schuttemeker Rübeke ja aasta hiljem schuttemester Olaf. Lisa- ja ametinimed ei jäta kahtlust, et mehed tegelesid tulirelvadest laskmise ning nende korrasoleku eest hoolitsemisega, aga pole võimatu, et vahelduseks meisterdati ka ise valmis mõni püss või suurtükk. Sellele vihjab 1384. aasta 18. novembril Riia rae poolt Tallinnale saadetud kiri, milles soovitati rael arutada selle üle, et linnas ei peaks lubama valada ehk valmistada noolte laskmise tuletorusid neile kasutamiseks, kes elavad linnadest väljaspool. Seega pidi siinsete relvameistrite tegevus olema Riias juba hästi teada.

Tulirelvi võidi valmistada ka Tartus, aga kahjuks on enamus selle hansalinna kirjalikke allikaid hilisemates sõdades hävinud. Huvitava teate leiame hoopis Lätist, kus märgitakse, et Riia linn ostis aastal 1411/1412 ühe Tartus valmistatud suurtüki ja aasta hiljem veel teisegi sama päritolu relva. Vaevalt, et Tartu relvameistrite toodang vaid mõne aastaga sellise laia tuntuse omandas.

Otepää püssi väärtusest

Vaadeldav püss erineb üsna selgesti mujal säilinud tulirelvadest. Kuna ta on suhteliselt hästi dateeritav, siis omab see tuletoru olulist rolli käsitulirelvade kogu arenguloo täpsustamisel. Seni peeti haakpüsside leiutamisajaks 15. sajandi esimesi aastakümneid, Otepää relv dateerib selle uuenduse kindlalt 14. sajandi lõppu. Haagi paigutamise viisilt on vaadeldav püss täiesti ainulaadne, mis näitab meistrite esimesi otsinguid ja katsetusi.

Ainulaadne on veel Otepää püssi pealispinnale monteeritud plaadike, mille sai vajadusel süütekanalile ette lükata. See ja tema tagasihoidlik kaal (743 grammi) näitavad selgelt, et kerged kaasaskantavad püssid tulid kasutusele seni arvatust ligi paarkümmend aastat varem. Nimetatud küllalt suured eripärad viitavad ühtlasi võimalusele, et Otepää püssi võis valmistada mõni Eestis tegutsenud relvameister.

Lõpetuseks tuleb rõhutada, et siinkohal vaadeldud relv pole kindlasti mitte esimene maailmas valmistatud püss, aga ta on vanim praegu olemasolevate käsitulirelvade seas, mida saab täpsemalt dateerida.

Ain Mäesalu